Joni blogitud jutt pani mind pikalt mõtlema tunnete ja tundmuste avaldamisest ja jagamisest...
siin on teile üks:
kui on käes juba öö, siis minge õue,
varustage ennast mõne muusikamängijaga millel olemas Red Hot Chilli Peppersi "Especially in Michigan." Pange klapid pähe ja süüdake üks suits... katsuge sisse elada selle laulu atmosfääri ja viimase refrääni taustasoolo ajal sulgege silmad ja lihtsalt ringutage nii kõvasti kui jaksate, käed taeva poole ja laiali..
siit ka kerge seletus sellele, miks ma kogu aeg klappidega ringi käin ning üritan võimalikult palju levitada seda, mida hetkel kuulan. Muusika on see mis aitab minul ennast väljendada ning ma soovin seda edasi anda.. ei ole suutnud enda sõnadega kunagi nii hästi lahti seletada mõnda olukorda või tundeid mida tundnud olen, kui seda teeb muusika..
(ammune mälestus, kui kogu kunagine pungiseltskond oli koos ning me istusime munamäe kõrval ja kõik olid pöörleva karuselli peal...ma mäletan, et e4 istus kogu selle keerutamise keskel ning pöörles ainult ümber oma telje ja valgus oli ere aga mitte pimestav, õhk oli karge ja mõnus - liquido - narcotic)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
aiiii, ma nii igatsen neid vanu aegu. kunagi võiks re-uniouni teha :P
ReplyDeletekerge re-union kurja ei teeks ma usun jah :)
ReplyDeletei am in
ReplyDelete