laagrist tulnud, laibakene..

Sai siis lõpuks õpitud killukene aktiivset isamaalisust, ehk kolmapäev ja neljapäev möödusid püssi- ja granaadipaukude saatel Lauri karjääris, riigikaitselaagris. Tuleb tunnistada, et mul olid seatud sellele üritusele ootused ning olid tekkinud ka lootused ja ma tulin välja igatipidi võitjana.
Õnneks soosis meid ilm, mida ei saa kahjuks öelda nende kohta, kes päev enne meid metsaelu võlusid tundma õppisid. Muidu toimusid laagritegevused suhteliselt tormilise tempoga, välja arvatud hetked, mil pidime niisama aega parajaks tegema või teiste järgi ootama. Kogu ootamine sai aga kuhjaga tasutud, kui hakkas mängima kuulus ja kauaoodatud AK-4 orkester, milles oli ka minul au mängida. Sellisest kahurist (7,62 kaliiber ikkagi) tegin pauku esimest korda elus ja ma mõistsin, et ma ei taha kunagi, ei iialgi, no ikka tõesti elu sees mitte, saada sellest relvast kuuli.

(kuid olgem ausad, harjutada on veel vaja)

Veidikene venitasime meiegi aega orienteerumisel. Nimelt sattusime segadusse kolmanda kontrollpunkti otsimisel, milleni me jõudsime vist lõpuks läbi universumi ussiaugu, kuna muud moodi algselt sellest mööda minemine lihtsalt ei oleks olnud võimalik. Lõppes kõik aga hästi ja jõudsime laagrisse tagasi, kus meid oodanud mitte keegi. Kuigi me oleksime pidanud seda tulemas nägema, kui nad meid veoautoga mitme kilomeetri kaugusele metsa ära viisid (kõlab ju see nagu kerge vihje, et me ei soovi teid siia).
Öösel kui meid viidi helide kaugusi hindama, sai kuuldud ja nähtud veel paar paremat pauku- nii kuulipildujatuld, kui ka tankitõrjekahuri lasku, erutasid nii esimene kui teine.

Laager oli väsitav, (Gilbert ja Markus laagri lõputundidel)

see jõudis kohale aga alles siis, kui kodus voodis lihtsalt ära vajusin. Kuid kannatades siiani värskeõhumürgituse ja kerge erutuse all, kutsun kõiki noori üles- "Liitugem kaitseliiduga. Teeme pauku!"