juuksed

oehh..ma hakkan oma juukseid igatsema...
iga kord peeglist mööda jalutades mõtlen, et ikka ei peaks pügama.
Vastuargument on aga ka tugev- ei mäletagi millal viimati "inimese moodi välja nägin" ning alati saab ju uued ja tervemad kasvatada...

pealiskaudne teema, aga mu juuksed on mulle kummaliselt lähedaseks saanud...
see on see hea varjulisuse tunne kui saan juuksed näo ette valada ja keegi ei näe mu nägu..
mingil kummalisel põhjusel on mulle alati meeldinud kõikvõimalikud näo varjamise võimalused ning sellele on kindlasti ka mingisugune lihtne ja igav psühholoogiline seletus.

eks vaatab mis ilma juusteta olema saab...
:D

pole siin pikalt käinud...
ja ei ole teie postitusi näinud, aga juba tegelen järellugemisega.
Viimase aja tegevused võtab kokku ülal olev koomiksiriba, kuigi rock band nirvana asemel
oli mänguks guitar hero: metallica..
suvi on siiani tühi olnud, aga kes teab mis eluke toob.

Täna sai verd antud

Kuigi plaani selleks ei olnud, istusin kodus ja mõtisklesin lääne kultuuri tuleviku üle, aluse selleks oli andnud huumorifilm Step Brothers. Ühel hetkel helistas mulle chapi, kes pakkus välja võimaluse, et läheks annaks verd, kuna tal on vaja tunni jagu aega parajaks teha, algul puiklesin vastu, kuid veidi aja pärast lõppes mu film ning ma mõtlesin ümber.
Kohale jõudes saime teada, et verepank on küllastunud chapi veregrupist ning verd sain anda ainult mina, veidi irooniline, aga tore ikkagi. Ma sain endale juba teise veredoonori tassi,
kui veel pingutada siis kes teab, äkki saan kohviserviisi kokku või isegi medali, nagu selgub, siis see on ka võimalik.

kuidas nii siis..

käes on esmaspäeva lõuna, millele eelnesid päevad täis pralletamist- neljapäev, mis oli puhtjuhuslik, reede, mis oli meeletu pidu pool kaheksas kus juhtus nii mõndagi huvitavat ning oli ääretult lõbus, laupäev, mis oli chapi sünnipäeva õige päev, algas aeglaselt aga lõppes ikkagi lõbusalt ning pühapäev, mille sisse mahtus ka üle pika aja mingi tegevus ära.

Nimelt veetsime algul aega ühise staadionil, kus sai istutud niisama ja chapi jalgadelt smiley-face'i otsitud, kuid ühel hetkel teised feilisid ning järgi jäime mina ja Chasper. Võtsime ette pika jalutuskäigu rannal, kohtasime venomit ja ta naist kellel oli sünnipäev ning trorri. Läksime pisi juurde ja tegime browncakes'e (mis on nagu pannkoogid, ainult brownie taignast valmistatud). Hiljem saime uuesti venomi, Diana ja trorriga kokku, kuid siis pidi ka Chasper lahkuma ning alles jäime mina, venom ja Diana (trorr kadus ära kuskile) ja kõige selle jutuga üritan ma jõuda sinna, et ma polegi lahedamat paari näinud kui seda on venom ja Diana, kogu aura ja kõik mis neil on, on lihtsalt nii tore, lisaks on neil kaks last ja vinge stiil ning huumor. Meeldiv elamus oli ning juhtub harva et mul pühapäeva öösel lehtlas meeldiv olla on.
Täna hommikul oli enesetunne liiga kehv et koolitada, midagi suurt seal täna nagunii ei toimu ka. Sai koju jäädud, teleka käivitamisel avastasin et TV1000'e peal oli värskelt alanud love actually ning jäin seda vaatama... selle filmi jaoks ma veel valmis ei olnud.

Sai otsitud mingit uut muusikat, mis on keerulisem kui arvata oskasin, tavaliselt lihtsalt komistan millelegi otsa või tuleb mõni tuttav tänaval ning vilistab mõne uue bändi viise. Seekord läks kauem aega, aga leidsin ühe skindredi laadse bändi, meenutab kohati ka korni, aga on hoopis punk tegelikult.

miskit imelikku.

Joni blogitud jutt pani mind pikalt mõtlema tunnete ja tundmuste avaldamisest ja jagamisest...
siin on teile üks:
kui on käes juba öö, siis minge õue,
varustage ennast mõne muusikamängijaga millel olemas Red Hot Chilli Peppersi "Especially in Michigan." Pange klapid pähe ja süüdake üks suits... katsuge sisse elada selle laulu atmosfääri ja viimase refrääni taustasoolo ajal sulgege silmad ja lihtsalt ringutage nii kõvasti kui jaksate, käed taeva poole ja laiali..

siit ka kerge seletus sellele, miks ma kogu aeg klappidega ringi käin ning üritan võimalikult palju levitada seda, mida hetkel kuulan. Muusika on see mis aitab minul ennast väljendada ning ma soovin seda edasi anda.. ei ole suutnud enda sõnadega kunagi nii hästi lahti seletada mõnda olukorda või tundeid mida tundnud olen, kui seda teeb muusika..

(ammune mälestus, kui kogu kunagine pungiseltskond oli koos ning me istusime munamäe kõrval ja kõik olid pöörleva karuselli peal...ma mäletan, et e4 istus kogu selle keerutamise keskel ning pöörles ainult ümber oma telje ja valgus oli ere aga mitte pimestav, õhk oli karge ja mõnus - liquido - narcotic)

ei teagi...purjus olen hetkel...

ohh teid ja teie tegemisi, 
mind ja minu ajamisi...
Kukilt maalt kisub raskeks ning isegi alkohol ei aita unustada,

need hetked, mil kisub karskeks ja kutsub unistama..

teie lood ja teie lõhnad..
teie hood ja teie tunded,

teie tunded, õrnad...

teie lood ja teie lõhnad..

Õnn on teada, et kus abivajajaid, seal ka abistajaid.

Õhtul, kui jälgisin tanklas kuidas liitrite ja kroonide arvud tablool kasvavad, ilmus minu kõrvale eikusagilt, üks vanadaam murega. Nimelt oli ta unustanud enda auto laternad tööle ning nüüd oli too trotsi täis, ega käivitunud.
Köit ma endaga kaasas ei kanna ning vooluülekandeks ei olnud mul ka vahendeid, kuid kaksi ei pidanud me pikalt muretsema, kuna ei möödunud paari minutitki, kui meid, abistajaid oli juba kolm.
Autot käima joosta ei õnnestunud meil ei esimesel, teisel ega ka kolmandal, kohtuseaduslikul korral, kuid siiski õnnestus ühel meist välja uurida autoabi telefoninumber ja nii saigi tädikese tuju heaks tehtud.

Hea oli näha inimesi enda liigikaaslasi aitamas. Ausalt öeldes, seda mul vaja oligi...